Fragment üpris menukast teosest "Balkan Baroque" milles kunstnik räägib põhimõtteliselt rottide tapmis viisist.Videolõigu algul (kuna vaatasin seda interneti vahendusel you tubest on passlik kasutada sõna videolõik) seisab minu ees valges kitlis prillidega naisterahvas, kes meenutab teadlast või õpetlast. Naisteravas hakkab aksendiga inglise keeles kõnelema rottide hävitamise viisist, kuidas neid panna koos puuri ja kuidas siis jääb tugevam ellu jne. lõpetanud oma loo (kus lõpuks jääb ellu kõige tugevam rott kes tehakse pimedaks ja saadetakse siis hullununa rotikäikudesse) heidab jutustaja endalt valge kitli ning prillid. seejärel tõmbab naisterahvas välja ei tea kust punase rätiku ning asub hoogsa slaaviviisi järgi tantsu vihtuma.

Teos on üpris kõnekalt eneseirooniline. Kuna kõneleja on ilmsegelt balkani päritolu (mida ta ka ei varja) on see otsekui pilguheit tema enda kultuuri keskmesse kasutades sõna rott metafoorina . Tegemist on selles mõttes rahvuslusele ning rahvusliku alalhoiu tumedamate toonide kajastamisega. Kuna rotid asetatakse puuri tema jutu järgi esialgu 4stes gruppides kus iga grupi moodustavad üe perekonna isendid, siis  esialgu võitlevad grupid ühiselt end pärast kui vastaseid teiste gruppidena enam pole üksteist. isiklikult ma ei usu eriti, et närilised omaksid võimet end grupeerida ja organiseeritult lahinguid pidada, ent ma pole ka Balkani rottidega väga tuttav. teise eesmärgiks võibki pidada seda inimestele väga omase mõtte ja meelelaadi kirjeldust. algselt hoida oma grupi ligi (või rahvuse) ning hiljem kui vastaseid enam pole hakata üksteist hävitama. muidugi on siinkohal minu poolt toodu võrdlus ehk veidi liigselt lihtsustatud, ent selline mulje mulle isiklikult seda katkendit vaadates jäi. katkendi lõpuosas olev hoogne tantsuvihtumine  annab mingli määral edasi kunstniku seisukohta antud küsimuses.

olgugi et inimesed võitlevad ellujäämise nimel kõikjal maailmas ei näe ta põjust sellest heituda ning tantsib rõõmsalt vääramatule vastu. kogu balkani baroque ei ole õnnestunud mul küll täismahus näha ent see 80% süvendab üpriski eelpool visandatud arvamust. autor küll tunnistab probleeme ja näitab neid, mis siis et läbi sümbolite ja huumoriprisma. selline kergelt irooniline rahvusluse kujutus ning seeläbi vaatajat sellel teemal mõtlema panemist võikski pidada teose peamiseks eesmärgiks, mis minu arvates on üllas eesmärk ning antud teoses väga edukalt kajastatud.