Käisin 1 kord tänaval. Jaa mees. Klapid peas tundus terve maailm mu ümber nagu suur sipelga pesa, keset kesa. Mina olin nõnda kõrgel, nagu linnukesed õrtel. Jaa mees. See oli aastal 2010, kui piibust leidsin oma õnne. "Peale, peale.. pange kõik peale" mõtlesin omaette ja täheldasin - aeg on hiline. Sellest andis märku mulle pilvede taha pugev päike, kes magama läheb, et homme jälle tööle tulla. Talve perioodil üheksast viieni nagu risti inime. Polegi me nii erinevad kui teleka kasti seest tundub. Jaa mees. Tõde otsin, kukalt kratsin nagu sinagi. Jaa mees. Üldiselt mul ei ole seisukohti ja tihti meeldib istuda, tänaval või luhas. Hing nii puhas, peegeldub mu piibu tuhas nagu mündid, mis kurnavad ärimehe kukrut ja meelt. Jaa man, maailm mu peenar ja mina Teie kastekann... kõnnin kuldne päike peegeldumas märjalt tänavalt ja laulan: "I'm a Rastaman!"
Rasta Taavi
No comments:
Post a Comment